»melbourne«

kui ma melbourni kolisin, siis avastasin ühel hetkel kui palju ägedaid tüdrukuid seal elab. ilma igasuguste omavaheliste linkideta, leidsin endale mitu sõbrannat, kes on nii toredad ja arukad ja intelligentsed ja minuga ühel leheküljel. mulle, kes ma suurt sõbrannadest kunagi hoolinud ei olnud, oli see täitsa suur asi, et korraga moodustas minu kohalikust ringkonnast palju suurema osa naissugu.
kirjutasin selle tulemuse lihtsalt melbourni arvele ja mõtlesin, et küllap see on lihtsalt selline linn. selliste ägedate tüdrukutega.

seekord tallinnas olles, käin mööda linna hoopis teistmoodi ringi kui tavaliselt. mul ei ole kiire. mul ei ole kellaaegu ja mul on üsna ükskõik isegi vihmast. ma vaatan inimesi. vahest kõnnin neil järel ja kuulan kui nad telefoniga räägivad. ja inimesed on nii lahedad! ja tüdrukud on tallinnas nii ägedad! ja mitte ainult need võõrad, keda ma tänaval jälitan, vaid need ka kes viimasel ajal mu ellu on sattunud.

ilmselt ei ole tüdrukud melbournis ägedamad kui tallinnas. lihtsalt mina olen sattunud mingile naistelainele.

eile toimus melbourne'i filmifestivalil salajane eestlaste kokkutulek.
ehk siis näidati kõusaare "magnust". saal oli peaaegu täis (suur saal oli) ja tänu minule istus seal veel ligikaudu 10 austraallast (dan on siiski uus-meremaalt ja sarah kanadast).
pärast filmi tulid austraallased saalist välja ja ütlesid, et jube masendav film. eestlased tulid saalist välja ja ütlesid, et päris naljakas film.

mulle meeldis. isegi pikad kaadrid eesti merest :) EEEEEESTIIIIIIII! :)

pärast viis dan (leoni peika) meid ühte armsasse carltoni baari, kus kolm ta sõbrannat esinesid meile a'capella. väga head lauljad ja lavakujud. armas ja edev ja professionaalne ühekorraga. loota on, et saame nad mõnele meie majapeole esinema. while i'm talking, saatis leon mulle sõnumi, et nad tulevad 20.sept kui tähistame chrisi sünnipäeva.

lahe õhtu oli! sõitsime kinost carltonisse seaniga võidu (tal oli tavaline ratas, mul roller) ja peaaegu kõik mu head sõbrad olid koos.

ma ei harjunud alguses tükk aega ära kui keegi mulle "mate" ütles. violast lahkudes ütleb anna peaaegu iga päev "thank you so much mate". semu? kas ma olen poiss?

sellele kontrastiks on tore vahest shoppama minna ja lasta endale iga nurga peal "doll" öelda. must 10 aastat nooremad tshikid poes ütlevad järele "ilusat päeva, nukuke". hahaa!

siin põhjasuburbites tavaliselt siiski doll'i ei kuule. on ikka love ja mate, gorgeous ja sweetie. "kas kõik on korras, armas?"

no ja siin uues kohas kus töötan on üks aasia poiss, kes küsib mult iga päev "how are you man?"

lubasin juba kunagi ammu-ammu siia chrisist ühe parema foto panna.



pilt on tehtud meie eilsel majapeol, seekord filmifestival, mille peakorraldajaks oli michael ja tema kohalikud filmikontaktid ning leon, kes ajas kokku filmitud eksperimentaalkunsti, mida mitmetest telekates meie maja erinevates tubades näitasime.
põhiekraan oli aga taga-aias ja ma endiselt imestan austraallasi, kes keset talve ja vihmasabinat täie rahuga enamuse oma ajast õues veedavad. oli kaks suurt lõket ja kõvasti hõõgveini ning ajutine kilekatus peakohal ja üritus läks jälle täie ette, ma olen ikka nii tänulik, et olen kuidagi kogemata selliste inimeste keskele elama sattunud, kes mulle kõik põneva koju kätte toovad.

melbournis on käimas ka disainifestival, käisin paaril loengul, mis mu loodetava magistritöö teemaga haakuvad ja täna kahel disainiturul.
seda kõike illustreerivalt ostsin märgi "i love melbourne".

täna ma käisin .... docklandsil!
see pole tegelt midagi erilist, vaid paarsada meetrit southern crossist teises suunas ja voila! oledki ümbritsetud kõrgete majade ja täieliku anonüümsusega. kõik on nii fäncy ja läikiv, et selle suuruse- ja disainihullustuse keskel on korraks tunne, et oled tallinnas.
majas number 100 liftis 100 km/h ülespoole tuhisedes pidin nentima, et tegelikult on melbourne'i mitmekesisus siiski äärmiselt tore.

üldiselt on pärast viimast sissekannet ja avastust, et tolle magistratuuri stipi taotluse ajaks peaksin ma eestisse tagasi kolima, hakanud mu identiteedikriis sajaga vohama. rahvusvahelisus, mis on samas nii tore, võib sulle ootamatult vastu näppe virutada, niimis kole.

you don't belong anywhere!

ma tunnen siin melbournis iga päev, et kogu aeg toimub kuskil midagi. jube vähestesse kohtadesse jõuan ise ka, aga ükskõik kuhu satun, kogu aeg on igal pool arvestatav hulk rahvast seda jälgimas.
vahva!
täna käisin ühte tantsuetendust vaatamas. siin carltonis on üks hästi armas tantsukool. ma olen seal juba kolme asja näinud. hakkan vist oskama head kasinamast eristama ja viimasel ajal õigeid etendusi valinud. õigemini ei tee mina valikuid, teevad õiged inimesed minu eest, aga vähemalt on mul need õiged inimesed olemas.

--

uude riiki kolides tekib ilmselt enamikel inimestel mingit sorti identiteedikriis. või paigalpüsimatus. rabelemisvajadus, et täita seda tühimikku, mis tavaolukorras laseks rahulikult olla ja nautida. sarah, kellega ma täna tantsuetendusel käisin, kolis siia mõned kuud tagasi kanadast. ta on hästi lahe ja tark tüdruk. avatud ja julge ja vajadusel väga iseseisev. aga kui ma temaga räägin, siis ma tunnen temas ära enda, kui ma elasin berliinis. rahutu, ebakindel ja kohati õnnetu. ja seda kõike varjamas suur tegutsemisvajadus ja naeratus.
see läheb ühel hetkel üle, sest millalgi leiad oma koha, samastud ümbritsevaga ja hakkad kõike iseenesestmõistetavalt võtma. aga mitte ainult. siis oskad kuidagi rahulikult võtta enda jaoks seda vajalikku, mis sellel kohal sulle pakkuda on. ja mul on tunne, et mingil hetkel on siin mu peas see klikk käinud ja ma olen sinna kohta jõudnud.

--

leon tuli eile mulle külla ja tõi kaasa 3 kinnist taskurätipakki. mitte need tavalised taskurätikud, vaid need mingi antiseptilise ainega niisutatud, mida saab näiteks kasutada siis, kui käed on mustad, aga pikka aega kuskil pesta ei saa.

need taskurätikud on osa ana prvacki kunstiprojektist. kuulake nüüd! muu hulgas mängib ana flööti ja teadagi eritub flööti mängides palju sülge. ja sülg on.... antiseptiline! enne kui see pakendatult salvrätikusse jõuab, käib see läbi laborist, et eemaldada kõik negatiivsed asjad, mis süljega kaasneda võivad. aga antiseptilisus säilib ja paki peale on kirjutatud music-derived painkiller.
igati loogiline lahendus, eks.
üks tore fakt veel - usas on sülg kategoriseeritud kui relv. selleks pidi laboris eemaldatama süljest ka tema DNA ja ilmselt ei ole pärast seda protseduuri asja nimi tegelikult enam sülg.

neid süljerätikuid leon mulle õnneks ei jätnud. ta peitis need kuskile kindlasse kohta ära. sest ta on kindel, et 10 aasta pärast on need hindamatu väärtusega.

pärast viimaste nädalate stressirohket aega ütles mu keha mulle, et stop, talle aitab ja otsustas haigeks jääda.
ma arvan, et selle nimi on migreen, mis mind lisaks tavalisele viirusele vallutas. chris varustas mind raua- ja tsingitablettidega, jen c-vitamiini ja alkaseltzeriga. tom tõi täna 20 apelsini, ühe sidruni ja karbitäie tablette.
siuke tunne, et mitte miski ei aita.
aga nohh mida siis teha kui midagi teha ei ole. siis võib näiteks vaadata 13 osa järjest underbellyt.

underbelly on kohalik krimidraamasari, mis kajastab tõsielulisi sündmusi siinsamas melbournis aastatel 1995-2004. suurem osa sarjast toimub lygon streedi itaalia kohvikutes carltonis, seal lähedal, kus kunagi elas eiko.
hmm ja ohh ei ei ole need tavalised sündmused. selle aja jooksul kõmmutatakse maha ligi 30 inimest.
sarjas kasutatakse mõne erandiga kõikide kohaliku underground tegelaste pärisnimesid. kuna osade puhul kohtukeisid on veel lahtised, on sari victoria osariigis keelatud. ei tea kas selle vaatamine on mulle siis ebaseaduslik?
kõige iroonilisem on see, et tolle dvd sain jenny käest, kes sai selle oma isa käest, kes on kohalik politseinik :)

enamikele tallinna inimestele mõjuks see ilmselt samamoodi kui näidataks sarja sellest, kuidas täiesti külma kõhuga lastakse maha tallinnas näiteks viru või harju või pikal või wismari või mõnel muul tänaval vaenlasi ja parimaid sõpru, või niisama igaks juhuks mõne, sest ta oli valel ajal vales kohas. ja politsei ei saaks midagi teha, sest mitte keegi ei julge kellegi vastu tunnistada.

huvitav, mis seis täna lygon streetil tegelikult on. või üldse melbournis. siinse 9 kuu jooksul on tundunud täiesti ohutu linn. (kui välja arvata see vargus, mis meie majas oli). aga eks 4 miljoni elanikuga linn oskab varjata igas äärmuses elu, mis liisa igapäevaellu ei mahu..

tintin says: tead, lisa, fakk mulle see melbourne meeldib
tintin says: täiega nagu
tintin says: see on nagu berliin, ainult 10x lahedam
tintin says: mul on tunne nagu oleks uuesti sündinud vms.
tintin says: ärkan naeratusega ja lähen magama naeratusega

pool päeva on vihma sadanud ja naaber kastab aias voolikuga oma sidrunipuud.
imelik.
meil on veekeeld ja kasta tohib ainult teatud päevadel nädalas olenevalt sellest, kas su majanumber on paaritu või paaris. ma ei ole kunagi süvenenud, millised need meie päevad on ja neil vähestel kordadel kui ma olen pidanud meie tomateid mu akna all kastma, olen püüdnud teha seda öösel pimedas ja hääletult.
meie tomatid jäävad meist küll siia maha, sest täna alustas üks majanaaber juba kolimist ja ülejäänud peame seda järgneva kahe nädala jooksul ka tegema. täna oli lahtiste uste päev, meie landlord näitas uutele majakandidaatidele maja ja uued üürnikud leiti ühe tunniga. majaturg on siin üsna halastamatu, võtad selle mis saad, kui saad, maksad, ei tingi ja lepid puudustega.

tahtsin homme väga surfama minna, et tõestada endale, et ma tegelt ei ole nii koba kui eelmine kord, aga nüüd hoopis intervjueerime homme christine'ga meile kolmandat majakaaslast northcote'i. kirjutasime kuulutuse, mis välistas kõik peale meessoost fotograafide, disainerite ja kunstnike. päris julm, mis.. aga kordki olen ma teisel pool lauda ja saan ise nõudmisi esitada.
eks on näha, kas maksame oma ülbuse eest soolast hinda või leiamegi kellegi, kellega ühiseid huvisid jagada :)

terve viimase nädala olen melanhoolikut mänginud, öösiti üleval istunud, msnis tshättinud, igatsenud, veini joonud, nutnud, pahandanud ja leppinud.
ja nüüd ma kirjutan lause: mul läheb siin väga hästi, ma olen õnnelik ja rahul.
ja nii on. vahepeal on lihtsalt teistpidi ka.

lisaks iseenda psühhoanalüüsile tegelen aegajalt muude asjadega. näiteks käisin juuksuris. teate palju siin juuksur maksab? MILJON! maksin 200 dollarit lõikuse ja värvimise eest ja üritasin oma meesjuuksurit meile elama meelitada, aga ta ei läinud liimile.
peaksime oma majakuulutusse lisama ka juuksurid..



tööl on huvitav, aga mitte töö mõttes. mu klient on ford ja hetkel teeme suurt launchi ühele uuele mudelile (või vana mudeli uuendatud variandile). kõik on hush-hush ja kuigi ma ei arva, et mu eestikeelne sissekanne siin midagi paljastada suudaks, ei hakka ma sellest rohkem kirjutama. sellest tööst jääb mu portfoliosse kõlav nimi, klient on mu tööga enam kui rahul, aga minu hinges ei pane mu tehtud töö ühtegi kellukest helisema.
poole veebruari on minu elust bookinud anna, kellega teeme mõne sotsiaalse taustaga annual repordi ja muud nipetnäpet. mul õnnestus temaga eelmise aasta lõpus isegi paar identiteediprojekti ette võtta (kusjuures üks täiesti minu õhutusel, kuna kliendil oli kohutav logo ja ma pooleldi sundisin annat, et ta neile ID muutmise ettepaneku teeks. läks läbi!). teise logo tegin ta enda firmale - kujutage ette freelanceri häbematust, kes tuleb sulle tööd tegema ja otsustab terve su enda identiteedi ümber teha! ma arvan ,et see ei läinud mul läbi ja anna jätkab oma vana logoga. (kuigi uus on väga hea ;))

mul on töös väikest sorti kriis, kõik sujub, aga ma ei saa aru, mida ma tegelt teha tahaks. vist ei tahakski tööd teha.
sunnin enda veebruari keskel puhkusele, lendan brisbane'i ja arvatavasti hakkame berdiga, kes tuleb uus-meremaalt, mööda surfirandu autoga tagasi melbourne'i sõitma. (ma ei oleks elus uskunud, et ma kunagi sellise lause kirjutan.)

paari päeva pärast jõuab siia martin, kes mööda rannikut siiapoole hääletab, märtsis ootan kangesti ühte punapead, aprillis tulevad jaana ja raul.

jacksis, kus ma see kuu töötan, on tööle võetud üks saksa tüdruk, kes üles kasvanud ida-berliinis ja kes on siia tulnud aasta tagasi oma sisearhitektist iirlasest mehega.
kogu selle rahvusvahelisuse juures meeldibki mulle hullupööra just see, et kohtad maailmaotsas inimest, kellega sa alles paar aastat tagasi kõrvaltänavates elasid ja siis üldse mitte tundsid.
lisaks sellele et sain talt berliini agentuuride kohta head siseinfot, on lihtsalt tore lõunalauas avastada, et tema taldrikul on hapukurgid ja must leib. ja lõpuks ometi kinnitas keegi mulle, et fitzroy on nagu berliin ja keda veel uskuda kui mitte inimest, kes on seal sündinud ja üles kasvanud.