»päeva ebaloogilised hetked«

kui ma melbourni kolisin, siis avastasin ühel hetkel kui palju ägedaid tüdrukuid seal elab. ilma igasuguste omavaheliste linkideta, leidsin endale mitu sõbrannat, kes on nii toredad ja arukad ja intelligentsed ja minuga ühel leheküljel. mulle, kes ma suurt sõbrannadest kunagi hoolinud ei olnud, oli see täitsa suur asi, et korraga moodustas minu kohalikust ringkonnast palju suurema osa naissugu.
kirjutasin selle tulemuse lihtsalt melbourni arvele ja mõtlesin, et küllap see on lihtsalt selline linn. selliste ägedate tüdrukutega.

seekord tallinnas olles, käin mööda linna hoopis teistmoodi ringi kui tavaliselt. mul ei ole kiire. mul ei ole kellaaegu ja mul on üsna ükskõik isegi vihmast. ma vaatan inimesi. vahest kõnnin neil järel ja kuulan kui nad telefoniga räägivad. ja inimesed on nii lahedad! ja tüdrukud on tallinnas nii ägedad! ja mitte ainult need võõrad, keda ma tänaval jälitan, vaid need ka kes viimasel ajal mu ellu on sattunud.

ilmselt ei ole tüdrukud melbournis ägedamad kui tallinnas. lihtsalt mina olen sattunud mingile naistelainele.

kunagi kui ma olin just berliini kolinud ja jaana mulle külla tuli, läksime ühe mu sõbra juurde majapeole. seal oli üks poiss, kes tahtis mulle õhinal midagi näidata. läksime majast välja, teise trepikotta ja ta näitas mulle uksekella peal minu perekonnanime! kiusatus oli suur nuppu vajutada ja öelda, et meil on sama nimi. aga kuna ma teadsin, et türgis on minu nimega inimesi ja et berliinis elab palju türklasi, siis minu peas käis kiire matemaatiline tehe, mis teatas mulle, et küllap selle uksekella taga elab mingi türgi vanamees.

eile tegin oma facebooki lahti ja seal oli kiri ühelt berliini tüdrukult, kellel on sama perekonnanimi mis mul. ta ütles, et ta isa on tshehhist ja ema on shveitslane ja et ta ei tea meie perekonnanimega inimesi rohkem ja leidis facebookist minu. ütlesin, et näed, naljakas, ükskord berliinis helmholzplatzi lähedal aastal 2005 nägin sellist uksekella.
muidugi tuli välja, et see oligi tema uksekell.

life is bizarre.

liisbet: koogelmoogel
m: hehe is that a word
liisbet: yes
m: no!
liisbet: sort of
m: what does it mean
liisbet: it is when you take eggyolk
and beat it up with sugar
so its almost white
thats koogelmoogel
liisbet: i used to eat it when i was a kid
and we had no chocolate
and i felt like something sweet!
it was really really sweet
cause you had to put a lot of sugar
and only one tiny egg
liisbet: and then i put a tip of a spoon in it
and ate little by little
the fine moments of soviet childhood..
m: koogelmoogel is my new favourite word
can you call me koogelmoogel
m: pleeeease

:)

müüsin ennast skypele maha.. hmmm ja minu arust pole ma kristeliga kunagi rääkinud :)

unes nägin täna, et mul oli kaks poega. markus ja oskar.
huvitav, kust ma nimed neile sain? ja miks just sellised?

eile õhtul otsustasime välja mitte minna ja kodus veinid-õlud-viskid lahti korkida. istusime õues verandal, et meie ahelsuitsetajad ennast hästi saaksid tunda ja lobisesime niisama. samal ajal kõnnib meie majast mööda üks mees. linnapoole. kahe minuti pärast kõnnib tagasi
"hello! can i drink with you guys?"
tema nimi oli marcus (sic!) ja tal oli ukulele üle õla. küsis kas meile armastuslaulud meeldivad. ja hakkas laulma.
pärast hiljem saatsime ta koju, sest ta oli väga purjus ja kurb, sest ta oli oma tüdruku just maha jätnud. ma kutsusin ta oma sünnipäevapeole koos ukulelega :)

unes ma kaotasin markuse ja oskari kogu aeg ära. ja mõtlesin et ma olen halb halb ema.

ma ostsin endale kogemata rolleri praegu! mul pole lubegi....

yogurt?

räägi mulle
kuidas ollakse suhtes
kui sa tunned, et sellel pole tulevikku?
ma ei oska nii olla
ja ma ei saa aru inimestest kes on
aga ma tahaks osata

kas see ei tundu teise inimese suhtes ebaaus?
ja enda suhtes ka
või see on lihtsalt selline asi, et tahaks et praegu oleks hea ja siis oledki?
kas oled sellepärast, et see on lihtsalt parim võimalikest variantidest tol hetkel?
või kas on äkki nii, et ühel päeval avastad, et ikka on tulevikku?
aga enne ei saanud aru?

täna baaris kolmsada kolm high streetil mängis vahetpidamata see lugu.
elu on täis väikseid pisiasju.
kui nad õigel ajal teiste asjadega kohakuti satuvad, saavad neist suured asjad.
kui ei satu, ei saa neist midagi.

siuke päev on täna.


tööd pole mõnda aega teinud ja puhkusemeeleolu on täies hoos. käisin hommikul linnas ja turul, ostsin kasti juurvilju, tegin sweet potato'st (maguskartul? kuidas see eesti keeles on?) süüa, lesisin verandal diivanil ja hakkasin viinasokkides tüdrukut joonistama. see saab olema siin suur hitt. vodka sock girl. luban teile.

ma ei suuda kuidagi uskuda, et pean ühel hetkel sellest elust siin lahti laskma. ma arvan, et ma armastan seda maja, kus ma praegu elan, isegi rohkem kui oma tallinna kodu. mitte maja vaid seda kõike mis siin sees on. ja ilma mis õues on.
tallinnas on ka palju häid asju, ma tean. ja ma pole unustanud :)
kalli ja pai, üks päev olen ikka kodus tagasi!